Mine sisu juurde

Conwy Lloyd Morgan

Allikas: Vikipeedia
Conwy Lloyd Morgan (1898)

Conwy Lloyd Morgan (6. veebruar 18526. märts 1936) oli briti etoloog ja psühholoog.

Morgan õppis Londonis kaevandusinseneriks. Tema isa oli advokaat, kes oli seotud mitmete kaevandusettevõtetega. Õpingute käigus tekkis tal huvi Thomas Huxley evolutsiooniuuringute vastu. Sellest ajendatuna sai temast aastal 1884 Bristoli Ülikooli geoloogia- ja zooloogiaprofessor. 1899. aastal valiti ta Bristoli kõrgkooli (University College) juhiks. Selles ametis andis ta oma panuse, et see kool saaks endale ülikooli staatuse. 1919. aastal sai Morgan psühholoogia emeriitprofessoriks. Aastatel 1926–1927 oli ta Aristotelese ühingu juhataja. Ta suri Hastingsis 1936. aastal.

Teadusuuringud

[muuda | muuda lähteteksti]

Morgani kaanon

[muuda | muuda lähteteksti]

Morgan arendas oma teooria peamiselt vaatlusandmete põhjal. Ta märkas, et käitumist, mis tundus olevat kõrgemate mentaalsete protsesside tulemus, võis seletada ka lihtsalt katse-eksituse meetodi kasutamise läbi (tänapäeval tuntud kui operantne tingimine).[1]

Morgan väitis, et loomade käitumise seletamine ei tohiks olla keerulisem kui vaatlusandmed lubavad. Tema teoses "An Introduction to Comparative Psychology" leidub lause, mis sai tuntuks just eelkõige biheivioristide seas: "Looma käitumist ei tohi tõlgendada kõrgemate mentaalsete võimete avaldusena, kui seda on võimalik seletada psühholoogilise skaala madalamate tasemete võimete abil."[2] Seda tuntakse Morgani kaanonina (kutsutakse ka ökonoomsuse printsiibiks). Morgan ei pidanud sellega silmas, et kõrgemaid vaimseid protsesse loomadel ei ole. Pigem tahtis ta väita, et loomade käitumise lihtsamaid seletusi (refleksid, instinktid või õpitud käitumine) peaks eelistama keerulisematele seletustele (abstraktsete mehaaniliste või matemaatiliste põhimõtete mõistmine).[3] Wilhelm Wundt esitas sarnase teooria ning väitis, et keerulisemat seletust tuleb kasutada vaid siis, kui lihtsamad seletuse põhimõtted pole piisavad. Nii Morgani kui ka Wundti väide sarnaneb 14. sajandist pärit William Ockhami metodoloogilise printsiibiga, mida nimetatakse Ockhami habemenoaks. Viimase järgi tuleks eelistada nähtuse kõige lihtsamaid seletusi.[4]

Instinktid versus õppimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Morgan tegi uuringuid, mille käigus ta püüdis eristada kaasasündinud käitumist õpitud käitumisest. Kana- ja pardipoegi kasvatati inkubaatoris ja neid hoiti täiskasvanud lindudest eemal. Linnupoegade käitumine dokumenteeriti ja nende käitumist püüti seletada võimalikult lihtsalt.[5] 1870. aastatel oli Douglas Spalding samuti uurinud lindude kaasasündinud käitumist. Tema tööd aga vajusid unustusse. Tõenäoliselt oli Morgan Spaldingu uuringutest teadlik.

  • The springs of conduct: an essay in evolution. (1885).
  • Animal biology. (1887).
  • Animal sketches. (1891).
  • Introduction to comparative psychology. (1894/1903)
  • Psychology for teachers. (1894)
  • Habit and instinct. (1896)
  • Animal behaviour. (1900)
  • Animal life and intelligence. (1891)
  • The interpretation of nature. (1906)
  • Instinct and experience. (1912)
  • Spencer's Philosophy of Science. (1919)
  • Emergent evolution. (1923)
  • Life, mind, and spirit. (1925)
  • Creation by evolution. (1928)
  • Mind at the crossways. (1929)
  • The emergence of novelty. (1933)

Panus ühiskonda

[muuda | muuda lähteteksti]

Morgan pani oma tööga "An Introduction to Comparative Psychology" aluse võrdlevale psühholoogiale.

  1. Goodenough, J., McGuire, B., Wallace, R. A., Jacob, E. (2010). Perspectives on Animal Behavior. Hoboken, NJ: John Wiley and Sons, p. 18
  2. C. Lloyd Morgan, An Introduction to Comparative Psychology (Walter Scott Publishing Co., 1894), 53
  3. Schultz, Duane; Schultz, Sydney (2011). A History of Modern Psychology (10th ed.). Belmont, California: Cengage Learning. p. 124
  4. "Ockham's razor". Encyclopædia Britannica. Encyclopædia Britannica Online. 2010. Vaadatud 6. juuni 2016.
  5. Parsons, J. H. (1936). "Conwy Lloyd Morgan. 1852–1936". Obituary Notices of Fellows of the Royal Society. 2 (5): 25. DOI:10.1098/rsbm.1936.0003.